Raamatut hakkasin koostama juba eelmise aasta suvel, kuid päris valmis sai alles selle aasta alguses. Üheks venimise põhjuseks oli soov panna kokku fotomaterjal, mis väärib trükimusta ja mida oleks ka teistel huvitav vaadata. Konkreetne teos kajastab aastaid 2005 kuni 2008 ja sellega seotud ralliseiklusi ja kogemusi.

Koostamiseks kasutasin blurb.com‘i tarkvara, sest esmase hirmutustöö tegi minu jaoks Omaraamatu hinnakiri. Sügisel lisandus kohalike pakkujate sekka ka Photopointi Fotoraamat, kuid matarjal oli peaaegu koostatud ja ei hakanud seda teisele programmile ringi tegema.

Valmis raamat jõudis Hollandist Eestisse 13 päevaga. Pakkimise kohapealt pole midagi nuriseda, sest see on nii ära pakendatud, et sisu on raske rikkuda.

Trükis on kvaliteetne ja kusagilt ei leia midagi, mille kallal võiks viriseda. Fotod on kohati tumedamad jäänud kui arvutis paistsid, kuid selle vastu aitaks teinekord enne tellimist monitori kalibreerimine ja pärast seda keerata ise pildid veidike heledamaks kui peaks olema vajadust.

Kel huvi näha väikest ülevaadet digitaalselt sisust, siis saab seda teha blurb.com’s.

Ma vist ei pane väga mööda kui väidan, et see on Eesti esimene autoralli raamat, mis paneb rõhu fotodele.

Täna lõpetasin järjekordse raamatu lugemisega, mis keskendus aastatele pärast Iraagi okupeerimist Ameerika Ühendriikide poolt.

Juba alguses saab selgeks, et missioon leida massihävitusrelvad on vaid suitsukate riigi üle kontrolli saavutamiseks. Oli ju algne idee teha Saddami valitsemisealast USAle sarnane demokraatlik riik.

Teos kirjeldab elavalt seda, kuidas ameerikalik mõttelaad taheti panna toimima riigis, kus on aastaid teinud võim inimeste elu võimalikult lihtsaks tänu naftale. Tööd leidus kõigile, kes vaid tahtis seda teha. Ühelt poolt oldi lühikese keti otsas, samas teiselt poolt ei pidanud sealne elanik millegi pärast muretsema.

Nüüd kui saabusid demokraatliku riigi ehitajad Ameerikast, taheti kogu eelnev toimiv süsteem pöörata pea peale. Paljud nö ametnikud polnud oma uue valitsemisalaga ennem iial kokku puutunud. Nüüd aga hakati midagi taastama. Selleks saadi miljardeid dollareid, aga ikka polnud seda piisavalt, sest suur osa rahast kulus lihtsalt administratsiooni üleval pidamiseks ja alati ei saadud ka niipalju kui sooviti.

Projektid ja lubadused, mida sealsetele elanikele esitleti olid suursugused. Mida lähemale jõudis tähtaeg, mil okupatsioonivõim pidi andma juhtimise kohalikele üle, tuli välja tõsiasi, et tegelikult ei tehtud aastatega mitte midagi. See tappiski lõpuks usu vabastajatesse kohalikes. Tulemuseks suurenesid vasturünnakute arv ameeriklaste suunas, sest inimesed said aru, et uus maailmavaade pole teinud põrmugi nende senist elu paremaks. Sellest ei teinud sisserännanud riigijuhid aga mingit numbrit, sest nendel olid omad unistused ja nägemused uuest riigist.

Ega kõigi elu Iraagis polnud rist ja viletusl. Bagdadis oli müüriga piiratud ala, mida kutsuti ‘roheliseks tsooniks’. Seal territooriumil pesitsesid okupeerijad. Seal ei saanud elekter kunagi otsa (teadupärast ei jätkunud ju kõigile 24 tundi päevas elektrit). Polnud ka söögi, joogi ja ravimite muret. Mis hakkas otsa saama, toodi välismaalt juurde. Piltlikult öeldes oli tegemist oaasiga keset kõrbe.

Keda hakkas raamat huvitama, võiks selle ise läbi lugeda, sest ka mina ei suuda kõike huvitavat välja tuua. Tegemist on ühe põnevama lugemisega viimasel ajal.

Raamatu kirjutas Peeter Vihma, kes ühel hetkel avastas, et ta senine elu vajab vaheldust. Muutuse nimel saatis cv, et kanditeerida vabatahtlike programmis töötamiseks. Valikuks osutus neli kuud töötamist Keenias.

Kümnest loost kajastab vaid üks vabatahtlikult töötamist mustal mandril. Ülejäänud kirjeldavad sealset eluolu ja autori seiklusi.

Silma hakkab see, et paljud päevad tema elus mõõduvad alkoholi juues. Eks muidugi osaliselt ole põhjuseks soov avastada kohalikke vägijooke, samas jääb kohati mulje, et vaba aega ongi kõige lihtsam seal veeta baaris istudes.

Lisaks eelpool mainitule tegeletakse Keenias ka kõige muuga. Palju reisitakse bussidega, mis meenutavad kõike muud kui transpordivahendit. Samamoodi ööbitakse ka kohtades, kus enamus tsiviliseeritud ühiskonnas pärit inimesi ‘never’ seda ei teeks. Muidugi tegeleb autor ka sellega, milleks ta sinna läks – vabatahtliku tööga. Seltskonnaga käivad nad prügi koristamas. Kokku kogutud kile ja pakenditest tehakse hunnikud, mis pannakse põlema, et sellest sodist vabaneda. Selle tegevuse eesmärgiks oli puhastada keskkonda, et turist tuleks siia ikka.

Märkamatuks ei jää ka see, et üksköik kuhu valge inimene satub, leidub seal neid, kes tahaks temalt midagi ära varastada või talle müüa. See oleks nagu üks viis paljudest elatumiseks mustal mandril. Õnneks leidub teistsuguseid, kes loodavad, et USA presidendi Keenia päritolu muudab ka sealset elu paremaks. Suurest juhist tehakse laule ja tema pilte leidub kõikjal.

Huvitavamaks killuks oli Point Lenena vallutamine ja sellele eelnenud dokumentaalfilmi tegemine rattaparandajast Davidist, kes seletas lihtsalt ja loogiliselt ära, kui korrumpeerunud Keenia on. Vajad võitu kohtus, maksad kohtunikule posu dollareid. Nii lihtne see ongi.

Kokkuvõtteks ütleks, et Peeter Vihma seiklusterikas raamat mulle meeldis. See andis lihtsalt ülevaate sellest, kui slummistunud riik Keenia on ja mida tähendab seal olla valge inimene mustal mandril.

Pärast J. Clarksoni ‘Autode kallal’ raamat sai läbi loetud, hakkasin otsima uut, mis võiks mulle huvi pakkuda. Veidike uurimist ja leidsingi selle, mida tahan järgmisena sirvida. Selleks sai Mihkel Ulmani ‘Ohtlik lend 01′.

Kui Mihkel Ulman kirjutas valmis kriminaalseriaali käsikirja, siis Kati Murutar pani selle raamatuks kokku. Lisaks sellele, mida nägid kõik seriaali vaadanud inimesed, annab Kati kirevalt edasi ka neid nüansse, mida lugeja ei näe. Värvikalt kirjeldatakse inimesi, tegevuspaikasid. Julgelt antakse edasi sündmusi, mis telekas näidati vaid hetk.

Tegevus algab kohas, kus kriminaalosakonna vaneminspektor Andres Västrik on kalapoes uusi kalu ostmas ja sealt edasi naisega kokku saamisele sõitmas, kuid sinna mineku katkestab Henri kõne, et täna on varitsus.

Raamat jääb pooleli aga seal kui Västrik sõidab Tallinnast tagasi Pärnu, kuhu ta kupatati pärast narkodiileri varitsuse tuksi keeramist.

Jääb vaid loota, et peagi tuleb ka järg, sest esimene hooaeg seriaalist ei lõppenud mitte teps seal, kus raamat.

Kuu aega tagasi kingiti sünnipäevaks Jeremy Clarksoni raamat. Nüüd eile sai lõpuks läbi loetud. Lugesin tavaliselt Anete-Helenat tuttu pannes mõne jutu kaupa.

Sisuks on tema kirjutised, mida ta tegi  erinevatesse ajalehtedesse. Kirjeldab värvikalt autosid, mis nendes talle meeldib ja mis ei meeldi. Ei löö ka risti ette rahvusgruppide kirjeldamisel või maha tegemisel. Samamoodi julgelt võtab sõna ka Inglismaa seadusandluse pihta kartmata kellegi suuremat pahameelt seetõttu.

Kes on Top Geari telekast vaadanud, see teab juba isegi, mida sellest raamatust oodata. Mulle see igastahes meeldis ja loodan, et ehk kunagi viitsib ka tema uuemad raamatud keegi eesti keelde tõlkida.

Möned päevad tagasi soetasin siis selle nö Eesti esimese blogiraamatu.
Peategelased olid Jan, Rein ja Arkadi, kelle missiooniks oli leida üks maal Euroopast. Vahelduva eduga suutsid nad alati miskisse naljakasse olukorda sattuda, rääkimata meeletutest äridest ja joomispidudest. Löpuks jöudsid köik kolm tegelast ringiga tagasi Eestisse. See eest olid nad maali ‘otsingu nimel’ rännanud läbi peaaegu terve Euroopa.

Mis mulle endale selle raamatu juures meeldis, et tegevus ei muutunud kordagi igavaks kirjelduseks, vaid alatasa tekkisid uued seiklused ja sehkeldused erinevate juhtkondadega ja inimestega. Kirevas tegevuses pääsesid nad alati terve nahaga. Kui raha hakkas nappima, oli abiks möni hulljulge äriplaan vöi lihtsalt koht, kust lüpsta juurde. Huvitavalt oli väljendatud ka nende elud, kellega peategelasedkokkupuutusid.

Selliseid seiklusi reaalselt iga inimene ei suudaks ette vötta, kuid kui on piisavalt möistust ja julgust tömmelda ringi mingi näruse varastatud maali nimel, lüües vahepeal isegi köik kodumaal olevad suhted sassi, siis miks mitte. Hea öhtune juturaamat

Mõned ajad tagasi märkasin looduspilt.ee foorumis, et Sven Zaćek on raamatuga maha saanud. Laupäeval käisin siis raamatupoes ja soetasin kah ära. Oma silm on ju ikka kuningas ja kelle hinnangust sa ikka köige ausama vastuse saad, kui mitte enda. Hinda küsiti raamatu eest 249 krooni, kuid see on seda väärt.

Aga kes see Sven Zaćek üldse on? Tavaline inimene, kelle hobiks alates 2001 on olnud pildistamine looduses. Muidugi on ta selle tegevuse eest juba saanud ka laiemal rindel kiita heade fotode eest ja vaevalt ta nüüd ka peale raamatu ilmumist kummi lödvaks laseb. Tema tulemused on siiski seda väärt, et ta vöiks pildistamist jätkata.

Nüüd aga siis raamatust endast ‘Kohtumisi metsloomadega’. Pakend on korralik, et pole karta raamatu kiiret kapsaks muutumist. Ma ise oleks eelistanud pilte läikepaberile, kuid kipun arvama, et see oleks ka hinda teinud kallimaks ja lugejatele vastuvöetamatuks, aga see selleks. Lähme siis sisu kallale…
Sisu on raamatu soetamist väärt. Pildid on jaotatud vastavalt liigi järgi. Fotosid illustreerivad Sveni seigad nende loomadega. Ta kirjeldab üsna sügavuti isendi elu erinevatel aastaaegadel, erinevates olukordades. Köik see moodustab ideaalse terviku, mille pöhjal saab anda kasvöi koolis öpilastele kiire ja asjaliku ülevaate, kuidas üks vöi teine loom elab. Möned pildid on raamatu enda ideega vastuolus. Ei saa ju näidata loomasid, kes on maha lastud vöi pooleldi ära söödud ja siis kirjutada sissejuhatuseks, et köik loomad on fotodel vabatahtlikult.

Üldiselt mulle raamat meeldis. Hea lugemine üheks öhtuks. Tulemuseks oli see, et ma sain oma silmaringi laiendada ja ka anda ideid, kuidas teinekord ise looduses vöiks otsida huvitavaid kokkusattumusi loomadega. Soovitan soojalt teistelegi seda raamatut lugemiseks.

Sven Zaćek ‘Kohtumisi metsloomadega’