Eile oli Anete-Helena selle aasta esimene jõulupidu. Erinevalt eelmistest kordadest toimus seekordne üritus Juku mängukeskuses.

Muutunud oli ka jõuluvana formaat. Kui vanasti taat tuli, jagas kommikotid kätte ja pani ajama, siis eile oli ta laste keskel üsna kaua. Jõulumees mängis lastega ringmänge ja pärast seda said suuremad ja väiksemad põnnid kommikotid kätte. Leian, et see üritus jääb neile kauemaks ajaks meelde kui näidendid, mis on alati nii pikad ja igavad nende jaoks.

Täna käis Anete-Helena Batuudikeskuses Skypark lustimas. Kui eelmine kord käis preili koos emmega, sest issi oli Saaremaa rallil, siis täna käis terve pere koos.

Kõige pisemal oli toreliugu lasta, ronida ja hüpata, kuna seal saab seda teha ohutult ilma ühtegi hirmu kartmata. Kogu keskus on tehtud mõnusalt laste sõbralikuks.

Eile käisime Tallinna Loomaaias ja Botaanikaaias.

Elin rooside keskel

Jalutuskäik botaanikaaias oli esmakordne nii mulle kui ka kaasas olnud seltskonnale. Pindala, millel asutus asub on meeletu. Seal on suur valik taimi, põõsaid, lilli. Paljusid nägime esmakordselt kuid oli ka selliseid, mida ennemgi nähtud vabas looduses kasvamas.

Kunagi peaks sinna tagasi minema, et mõned panoraamid pildistada.

Anete-Helena lille nuusutamas

Pärast seda põrutasime Taneli, Kadri, Anete-Helena ja Eliniga loomaaeda. Seekord pikka ringi seal ei teinud ja piirdusime vaid huvitavamate loomade vaatamisega. Jätkuvalt on pisipreili lemmik elevandid.

Loomaaia elevandid ongi vist kurbade silmadega alati…

Linde vaadates hakkas nendest veidike kahju, kuna nende elutingimused on jätkuvalt ebanormaalsed. Pisikestes puurides peavad elama näiteks kotkad, kes tahaks rohkem kui 4×5 meetrit lennupinda.

Seekordne reede ja laupäev sai veedetud pere ja sõpradega Lõuna-Eestis rallil.

Ralli oli korralduslik pool meeldis. Oli olemas raadio, rajaturvad tegid kenasti tööd ja katsed olid hästi jälgitavad. Küll oleks võinud ka teha soovituslikud vaatamiskohad koos väikese tutvustusega, kuid mida pole, seda pole.

Anete-Helena suutis ka kenasti kaks päeva autosid vaadata ilma suurema virinata. Ainult kiku tegi vahepeal haiget. Üldist head tuju soosis ka Raiko Robini kohalolek. Nad said koos raamatuid lapata, mütse vahetada ja muid trikkegi teha. Samas, vb on nad juba sellises eas, et mürisevad mootorid hakkavad rohkem tähelepanu pakkuma.

Nüüd tuleb vist rallinduses väike paus, sest Paide ralli 2009 jääb kuulduste järgi ära, aga ehk tuleb siis selle võrra Viljandi ja Saaremaa parem see aasta.

Väikese valiku huvitavamatest piltidest leiab nagi.ee’st.

Viilo/Tuusis Lõuna-Eesti rallil

Eile õhtul jõudsime perega tagasi ringreisilt avasta Eestimaad – Saaremaa eri.

Tegemist oli siis paari päevase reisiga sinna, kus kunagi varem polnud käinud ei Elin ega ka Anete-Helena. Mingit vaatamisväärsusest vaatamisväärsuse juurde sõitmist ei toimunud, kuid arusaama Saaremaa ja Muhu olemusest said nad mõlemad.

Anetele pakkus huvi ka ponide katsumine ja känguru, kuid jaanalinde peost söötmine teda hirmutas, kuigi sai isegi neid toidetud ja nad ant örnalt naksasid, kuigi nende söömise liigutus jättis palju äkilisema mulje tegevusest.

Anete-Helena sai see aasta esimest korda meres ujumas käia. Vesi oli küll vaid 17 kraadi soe, kuid see ei takistanud meie väikest veehullu. Ta lihtsalt armastab vett üle kõige.

Positiivselt üllatas see, et saarlased pole loobunud oma teedevõrgustiku korrastamisest ja sinna juurde ka kergliiklusteede rajamist. Mida küll ei saa mainida paljude mandri valdade osas, kes jätkuvalt ei näe vajadust kirjutada Euro projekte. Samas, kes teab võibolla lihtsalt pole tahtmist saada raha oma küla paremaks tegemiseks.

Külla jõudsime ka mõnele tuttavale. No mõnega oli lausa nii tore koos olla, et sinna oleks võinud end unustadagi Tegelikult tahtsime rohkematega kokku saada, aga kes oli mandril ära ja kes ei tahtnud meiega lihtsalt suhelda. Kunagi kui jälle sinna kanti satub, peab vast rohkem plaane tegema, kellega ja kus saada kokku.

Nädalavahetus, mis alles lõppes oli veidike teistsugune, sest seekord jäi meie pisipreili tädi ja vanavanematega Arukülla. Meie aga sõitsime laupäeval Taagepere lossi puhkama.

Sellest, kui supper loss see on, saab igaüks isegi pildi järgi aru, kuid seda, et lisaks majale on seal ka maitsvad söögid, suurepärane teenindus ja eriti luksuslik Paruni sviit, milles ööbivad vaid vähesed ja väga valitud inimesed, peab ise kogema.

Kes seal käinud, see teab, millest ma rääkisin paari sõnaga. Kes aga pole veel jõudnud, siis käige kindlasti ära. See elamus on seda väärt – isegi kui peate sinna jõudmiseks sõitma 3,5 h.

Kliki pildil, et seda suuremalt näha!

Täna sai käidud Anete-Helena, Elini ja Toomasega loomaaias. Kui eelmine aasta veel pakkusid tibile huvi vaid kaamlid ja mõned linnud, siis see aasta oli juba vaatamist rohkem.

Kaamlid pakkusid ka see aasta huvi, kuid see suur elevant. Selle oleks vist preili endale koju kaasa võtnud kui ta oleks ant suutnud välja mõelda, et kuidas seda reaalselt teostada

Muidugi meeldisid ka linnud – sõltumata siis, et kas tegemist on varese või pardiga. Troopikamajas pakkusid huvi kalad ja ahvid. Ka jääkarud pakkusid huvi, kuid loodan sisimas, et raamatu või multika mõmmi stiil ei purustatud tänapäris isendit nähes, kes ei olnud enam üldse nii armas. Kokkuvõtlikult öeldes kõik loomad, kes on talle pildiraamatust tuttavamad ja nad ka liigutasid end rohkem kui lihtsalt oli oma puuris või akvaariumis.

Anete-Helena kärus

Elevant lõunatamas

Jääkaru

Siga

Eelmine laupäev käisime rongiga Jõgeval. Nagu tavaliselt, sõidab hommikune Tallinn-Tartu rong aeglaselt. See tähendab, et püsimatu Anete-Helenaga on seda vahemaad kohapeal istudes läbida vöimatu. No käidud saime küll ja jõudsime õhtul koju tagasi, aga ikkagi tüütu. Rongid võiksid ka meil hakata kiiremini liikuma ja mugavamalt, aga sellest vist sellel sajandil unistada väga veel ei tasu ma kardan.

Mis Jõgeval olemisse veel puutub, siis ma ei teagi, et Tallinnas keegi oma pubi keset päeva sulgeks, et kulusid kärpida. Igastahes seal pandi üks istumiskoht niimoodi kaheks tunniks kinni. Eriti praegu, mil õues pargis on külm ja märg aega parajaks teha, oleks pubis mõnus enne rongi väljasõitu keha kinnitada ja aega parajaks teha.

Ah jaa, rongi ooteruum on ka laupäeviti suletud, et kui rongini on aega vaja parajaks teha, siis on see inimese enda asi, kuidas ja kus ta seda sisustab. Ehk siis majanduslangus rokib, säästetakse köigelt ja köikjalt

Rongiluule rongi aknal…

Tegemist on lõbusa lavastusega, kus peaosas on nukud, keda teavad nii noored kui vanad (näiteks Buratiino).

40 minuti jooksul, mil etendus kestab, muutub laval toimuv hetketega. Kõik need aga moodustavad omavahel terviku näidendi. Nii võib näha laval burotiinot tantsimas hoogsa muusika saatel, kui ka koerasid, kes teevad trikke. Ära ei tasu ka unustada mehhiklast, kes laseb banso keeltel väriseda. Iga osa on eriline, kuid need ühendab omavahel üheks tervikuks jõuluvana, kes vaatab kogu seda tegevust pingsalt pealt ja elab nukkudele hoogsalt kaasa.

Erinevalt eelmine aasta nähtud jõululavastusest ‘Maria, Joosep ja inglike’, on see täiesti oma maailm. Viimati nähtud tükis kumab kaasaegsust ja noortepärasust arusaama maailmapildist.

Pärast seda said nii pisikesed kui ka suuremad jõuluvana käest kommikoti.

Anete-Helena jõuluvana juures koos emmega.

Eelmine nädalavahetus sai siis korra Stockholmis käidud.

Kui kaks aastat tagasi käisime, siis oli reis täpselt jõulude ajal ja laev oli üsna tühi. Seekord aga tegime tripi varem ja seltskond laevas oli märksa kirevam ja suurem. Tunduvalt rohkem oli purjus eestlasi, kes purjutasid roostlastega võidu.

Anete-Helena pallimeres.

Kuna Anete-Helena oli jäänud reedel veidike tõbiseks, oli laupäevane Stockholmi päev raskem. Pidime vaatama, et ta niiskes ja vihmases ilmas rohkem tõbisemaks ei jääks. Samas oli soov ikkagi teatud poed ära külastada, et leida sealt midagi ilusat neiule.

Niisiis – esimene koht, kuhu kindlalt pidime Elini soovil minema oli Polarn O. Pyret. Sealt ostsime triipudega püksid ja kinnud. Kaubavalik võrreldes Eesti esindusega oli suurem, kuid hinnad eriti soodsamad ei olnud. Paaris H&M’is sai ka käidud. Erinevalt suvest, kui A-H sai suure paki bodysid ja veel muud kraami, siis seekord eriti polnudki peale dresside midagi võtta. Paaris poes sai veel käidud, kuid miskit erilist silma ei hakanud.

Mis üldiselt Stockholmis käiku puutub, siis ilm rikkus minu pildistamise soovi jõulu eelses Rootsis ära. Ei tahtnud oma fotokaga vihma käes väga pildistada.  Rahvas tegi meeletuid shoppinguid ja kõik suuremad kaubanduskeskused olid laupäeval ääreni inimesi täis.

Ka endal võiks selline suvemajake keset saart olla…

Järgmine plaan on Stockholmi minna kunagi suvel (äkki järgmine suvi) ja siis loota, et on ilma nii shoppamiseks kui ka väljas pildistamiseks.