Mõned ajad tagasi oli populaarne näidata oma kodukontorist pilti. Mõtlesin nüüd, et peaks ka näitama, milline minu kodune töökoht välja näeb, kui mõnikord vaja mingil põhjusel kodus tööd teha.

Tegemist on lõbusa lavastusega, kus peaosas on nukud, keda teavad nii noored kui vanad (näiteks Buratiino).

40 minuti jooksul, mil etendus kestab, muutub laval toimuv hetketega. Kõik need aga moodustavad omavahel terviku näidendi. Nii võib näha laval burotiinot tantsimas hoogsa muusika saatel, kui ka koerasid, kes teevad trikke. Ära ei tasu ka unustada mehhiklast, kes laseb banso keeltel väriseda. Iga osa on eriline, kuid need ühendab omavahel üheks tervikuks jõuluvana, kes vaatab kogu seda tegevust pingsalt pealt ja elab nukkudele hoogsalt kaasa.

Erinevalt eelmine aasta nähtud jõululavastusest ‘Maria, Joosep ja inglike’, on see täiesti oma maailm. Viimati nähtud tükis kumab kaasaegsust ja noortepärasust arusaama maailmapildist.

Pärast seda said nii pisikesed kui ka suuremad jõuluvana käest kommikoti.

Anete-Helena jõuluvana juures koos emmega.

Et siis nädalake puhkan ja siis jätkan sealt, kus pooleli jäi. Kahe nädala pärast kusjuures saab täis esimene aasta praeguses töökohas.

Jalad seinal ja muffigi ei tee..

Täna käisime perega tööandja poolt korraldatud laste jõulupeol. Üritus toimus rahvusooper Estonia Kammersaalis, kus pärast etendust jagas jõuluvana kommipakke.

Näidendi sisuks on rääkida inimestele jõulude ideest, et see on aeg olla kõikide vastu abivalmis ja sõbralik. Selle tõestuseks on seal vanaproua Maria, kes aitab kõiki hädasolijaid.

Tänu temale saab tuppa sooja lind nimega Ingel, kes kahjuks ei jõudnud linnuparvega koos soojale maale. Samamoodi päästab Maria koer Joosepi koerapüüdja käest. Ilma temata poleks olnud ilusat jõuluaega ka toakassil ega ka tsirkusepantril. Nad kõik räägivad vähemal või rohkemal määral oma saatuse laulu saatel ära. Paljudel hetkedel kaasatakse ka publikut appi, et veelgi lähendada tükki vaatajatega. Südamlik lugu lõppeb jõuluvana tulekuga, tänu kellele saavad Maria külalised kingituse ja koerapüüdja asub jõuluvana teenistusse tema abiliseks.

Pärast seda jagas jõuluvana lastele kommikoti. Meie Anete-Helena küll käis ilusti sellel järel koos emmega, aga kommikoti sisu järgi ta huvi ülesse ei näidanud. Meid huvitas hoopis pakend ja üks natuke vanem kaastöötaja poiss, kes ajas meie Helena üsna röömsalt kilkama ja naerma.

Mäletate veel, kus ma taas rääkisin, et otsin tööd? Nuh, kui ei mäleta, siis saab siin oma mälu värskendada.

Ajad tagasi ma siis proovisin kanditeerida Hansapanka, Skype’i, Samposse ja veel paari kohta. Kahes esimeses ma sain isegi töövestlusel käidud, ülejäänud ei vastanud mu kanditeerimisele mitte midagi. Nagu seekord sai selgeks, ei taha jätkuvalt keegi inimest, kes tahaks uude kohta sisse elada, saada veidike juhendamist, vaid eelistaksid inimest, kes töötaks nii nagu ta oleks seal ettevöttes juba aastake olnud.

Tuleb tunnistada, et ma pole vist siiani mitte ühelgi alal selline, et une pealt oskaks teha asju. Lihtsalt, ega inimese pea pole prügikast ja pealegi, nagunii tuleb oskustega juurde uusi teadmisi ja infotehnoloogia areneb, mida peab omandama juurde. Seega surnud ring – kunagi pole möne tööandja jaoks sa piisavalt pädev.

Mis vöiks olla mu pöhjuseks ML Arvutid AS’st lahkumiseks? Äkki vöiks see olla soov öppida juurde midagi uut. Teha tööd, mille tulemuseks ma poleks kaelani tolmune olemine öhtuks, samas omaks ka teadmist, et ettevötte siseselt saaks vahetada töökohta, kui peaks möni vabanema. Muidugi ei tasuks ka unustada töökeskkonda, mille keskel muutusin ise ja ka sellest tingituna mind ümbritsevad inimesed närviliseks. Kindlasti oleks sellele köigele ka rohtu, kuid polnud see kellegi mure ja seega parem ise leida endale uus koht, kui löpetada närvihaigena kusagil haiglas.

Muidugi oli seal ka positiivsust – enamuses töökaaslased olid normaalsed, üritused olid alati lahedad ja ka paljud edasimüüjad jätsid hea mulje. Igav igastahes seal töötada ei olnud.

Kokkuvötlikult ütleks, et kui töö on üldiselt positiivne, kuid ühel hetkel tekkib tunne, et aitab ja oleks aeg liikuda edasi, kus poleks neid tegureid, mis sunniks uut tööd otsima. Ja pealegi, kes ei uuri, mida tööturul pakutakse, vöib teinekord vägagi heast pakkumisest seetöttu loobuda.

Kuna uus aasta on kenasti vahetatud ja tööl kah tappev rutiin tagasi, sai siis vöetud kaheks nädalaks puhkus (15-28 jaanuar).

Ühelt poolt on eesmärk puhata, lasta end lödvaks ja tegeleda tegevusega, mis annab juurde jöudu ja häid mötteid. Teisalt aga olen vötnud taaskord käsile tegevuse, mida vöib nimetada kaasaegselt öeldes enese vöimete uurimisega – ehk siis tööotsimine. Proovin näha, mida pakutakse reaalselt inimesele, kes on nüüd peaaegu 2 aastat järjest tööd rüganud, olles puhkusel olnud sellest ajast vaid kaks nädalat.

Mida sihin? Kui eelmine kord sai proovitud html/css progejaks OÜ DigitalPaperisse (praegune Velvet OÜ), siis seekord proovin jätkata sama liini.

Eks ta veidi absurdsena tundub olema, kuna hüpata arvuti riistvara temaatikalt kodulehe välimuse ja sisu kirjutamise lainele. Kes ei proovi, see ei saa ka pärast öelda, et kas see vaev oli seda väärt vöi mitte.

Luban, et ma millaski annan siis teada, kuidas eelköige puhkamine läks (mida tegin, keda nägin) ja ka see, et mis mu tööst saab

kogu järgnev teema sai alguse Veiko Tamme jutust, kus Desknote pakub kullatud kaanega sülearvutit. Ega siis midagi, lugesin kah artikli läbi ja sibasin kiirelt tootja vöi siis komplekteerija kodulehele ja avastasin töökuulutuste nurga. Oh imet, ka nemad vajavad löpuks tööjöudu juurde – uurime siis lähemalt, mida head nad pakuvad – Tallinnasse tehnikuks?

Pealehele lingil oli küll jutt tehnikust, aga vaatame, mis sisu tegelt endast kujutab, hmm tehnik-komplekteerija. Palju suurema tööskaalaga, kui esialgselt vöiks arvata. Aga uurime edasi siis.

Töö sisu ja kirjeldus:

Arvutite komplekteerimine, monteerimine ja testimine; k.a. eritellimuste alusel – täiesti lihtne ja teostatav töö tänapäeval igaühele, keda huvitavad arvutid ja nende hingeelu. Põhimötteliselt julgeks öelda, et isegi mitte pädevad inimesed saab sellele asjale koolitada välja möne kuuga.

Tootmises jooksvate tehniliste probleemide lahendamine – detailid on defektsed, see on rohkem laohoidja ja kauba ette andja töö, et töösse ei satuks mitte sobilikud detailid.

Uute (näidis)toodete ja komponentide testimine/ühilduvuse proovimine – see viitab minu jaoks tööd laboris, et testitakse sülearvuti mingil mudelil erinevaid vahetavaid osi, et need riistvaraliselt ei tekitaks probleeme. Tehnikud ei peaks siiski tegelema toote juurutamisega?

Juhendite ja spetsifikatsioonide ettevalmistamine ja koostamine – sellega saaks hakkama iga pädev inimene, kellel on konkreetse tootega kokkupuuted laborist löppkasutajani, aga kas tehnik peab sellega tegelema oma tööajast?

OEM tarkvara installeerimine; ka draiverite paigaldamine – kui riistvara baas on korralik ja testitud, pole see mingi raske ettevötmine.

Tehnilise toe osutamine – kas sellisest asjast on firma kuulnud, nagu helpdesk, kus on inimene, kes tegeleb 8-17ni klientide abistamisega sellel teemal ja tehnik-komplekteerija saab parandada samal ajal töesti sülekaid, millel on tösisemad probleemid, kui see, et klient ei oska wifi nupust wifit tööle panna.

Nöutav haridus:

Vähemalt kesk-eri vöi körgharidus (vöi viimase löpetamist) – körgharidusega seda tööd teha oleks masendav, pigem sobiks see kesk-eri löpetanud vöi praktika kohta otsiv IT’d öppivale noorele.

Nõutav keelteoskus:

Eesti keel – väga hea; Vene keel – hea, Inglise keel – hea – kahjuks nii vöi naa ei oska köik vene keelt, aga see eest vb on hea riistvara tundja, siin peaks tegema järelandmisi.

Eeldused kandidaadile:

Siin tahaks teha lühidalt, kuna inimene, kes tegeleb riistvaraga, peab nii vöi naa olema kursis ka uuemate tehnoloogiatega ja tundma neid, vastasel juhul jääb ta lihtsalt oma tööga jänni. Sulandumine tööseltskonda eeldab seda, et inimene peab oskama suhelda teisega ja mitte sattuma tüli tasandile, mis takistab igal sammul hiljem koostöö vöimalust. Ma arvan, et minu positiivne ellusuhtumine hukuks tehnikuna esimesel päeval, kui ma peaks tegema köike eelpool kirjeldatud tööd – tegelema sülearvutite arendustööga laboris, komplekteerima, aitama inimesi telefoni teel, kui nad ühte vöi teist asja ei oskaks ja öhtul veel jöudma möned mitte töötavad isendid ära parandada. Lihtsalt liiga palju tööd ühele inimesele. Ega jah, kes tunneb riistvara, teab ka seda, et nt AGP siinile PCI-E videokaarti ei pane niisama külge. Lihtsalt ühte ja sama asja mitmes erinevas reas töökuulutuses pole ka mötet läbi mäluda. Ja kelle asi on tehniku välimus? Kas ta peab käima tööl ülikonnas vöi viigipükstega, kuigi see töö ei ole nii puhas, et saaks nii korrektselt riides käia.

Kasuks tuleb:

Eelnev kogemus tehniku vöi komplekteerijana – lihtsam on muidugi kogemustega inimene tööle vötta, kuid alati on see vöimalus, et pigem arenetakse edasi körgemale tasandile, kui lihtsalt ollakse järgmises kohas tehnik vöi komplekteerija.

Erialane koolitus – riistvara tunned, ok – koolitus tehtud . Tegelt pole see nii lihtne. Üldiselt koolitus kujutab endast seda, et töö käigus öpitakse täpselt selliseks nagu tööandjal vaja.

Juhiload ja auto kasutamise vöimalus – tehnik-komplekteerija parandab ometigi kontoris, mitte ei söida mööda linna ringi?

Ettevöte pakub:

Mitmekülgset ja huvitavat tööd kiirelt arenevas ettevöttes – vähemalt see punkt on aus. Tehes köike neid eelnevaid töid, mida nöutakse, siis tulebki löpuks huvitav ja mitmekülgne töö välja.

Vääriline töötasu – eeldan, et sellise huvitava töö eest saab juba 10k kätte.

Mis ma oskan öelda lisaks – töötades ca pool aastat sülearvuti tehnikuna, vöin kindlalt väita, et uued tehnoloogiad saab kasvöi töökäigus selgeks. Iga uue mudeliga tulevad ka uued probleemid ja ka teinekord välja need mured, mille labor lootis lihtsalt maha vaikides ära unustada. Pealegi, üle poole aasta eriti ainult sülekaid remoda ma ei viitsiks. Suht kiirelt tüütab igapäevane kruvimine ja Windowsi lappimine inimese ära. Aga nuh, mina isiklikult sinna tööle ei kandideeriks, kuna ma arvan, et sadat erinevat asja tehes ma ei jöua tegelt mitte midagi korralikult tehtud.

Eestis ‘haibitakse’ alatasa, et köva IT maa, köik on hullud spetsialistid ja teavad köike IT’st. Paljudel on lausa seda kogemusi juba NSVL’i ajast ja päris paljud on ka teise Eesti Vabariigi tarkpead, kuid siiski neid köiki seob teatud grupp spetsialiste, kes ajavad teinekord tagant järgi mötlema – kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?

Täna hommikult tuli järjekordne önnetu klient kövaketast vahetama. Pöhjuseks oli see, et serveri üks ketas neljast oli andnud ’saba’. Tegin siis garantiivahetuse – Western Digitali 120gb Sata ketta asemele andsin rahulikult kliendile Seagate 120gb Sata. Klient lahkus rahulolus, et saab serverisse uue ketta sisse ja taastada normaalse töö. Varsti muidugi helises telefon ja sealt pritsis see sama klient igasuguseid mind halvustavaid sönu, et ma pole pädev ja et andsin standardse 3,5′ hdd asemel 3,5′ hdd, mis on 0,6mm suurem vanast kettast. Ega midagi, käisin serverite tootejuhti tüütamast, et mis valemiga saab standartne 3,5′ ketas olla suurem 0,6mm? Kehitati ölgu ja nöustuti minu arvamusega, et uued kettad on madalamad ja parimal juhul 0,1mm laiem, aga mitte kliendi öeldud möödu vörra suurem. Mis siis ikka, helistasin kliendile, küsisin, et mis valemiga tema ketas on laiem, ega ta ka polnud pädev, ütles lihtsalt, et ketas sahtliga ei mahu serveri kasti, et ketas on laiem. Sahtlitega on aga see teema, et nad mahuvad ainult ühte pidi kasti. Küsisin veel igaks juhuks üle, et äkki on ketas valepidi sisse keeratud. Vastu tuli konkreetne ei, et öigesti ja muidugi, taas sain oma ebapädevuse töttu söimata. Löpuks viskas minulgi siibrisse see nuputamine, et mis valemiga. Klient tuli kohale, näitas ette, et näete, siit nurgast on ketas 0,6mm laiem. Nähes, et suure häälega söimaja on suutnud ketta valepidi sahtlisse keerata, oli lahendus lihtne – ketas panna öiget pidi sahtlisse. Kinnitades, et nii peab olema oli inimesel suu paksu täis. Lahkus meie juurest vabandamata oma eksliku söimamise eest. Ühesönaga kust kurat tulevad selliset IT proffid, kes ei suuda ketastki öiget pidi sahtlisse panna?

Igatahes, Eesti IT inimesed on jagunenud teadjateks, oskajateks, teoreetikuteks ja nendeks, kes ei tea midagi. Muidugi, see minu vaatevinklist ja kes oskab miskit tarka juurde öelda, siis kommentaaride nurk on avatud

Taaskord tuli möttesse probleem, et miks viiakse prügikasti igasugused elektroonika jupid? Kas Eesti riik pole veel jöudnud arusaamale, et meite maal on tonnide viisi näiteks arvutitest ülejäävat rämpsu – emaplaadid, prosed, mälud, kövakettad, toiteplokid, korpused jne. Et miks pole tekkinud körgematel isikutel möte, et kogu see mitte töötavate komponentide hunnik vöiks koguda kokku ühte kohta ja siis panna targemad pead neid eraldama üksteisest, et tulemuseks oleks hunnikud erinevaid metalle.

Hetkel aga on hoopis nende asjade teekonnaks prügikastist prügimäele, kus üksikud metallikorjajad korjavad paremad palad välja vöi siis nad jäävadki sinna vedelema prügimäele kuni aeg teeb omatööd.

Muideks, kes ei tea veel, siis arvuti emaplaat sisaldab ka väikeses koguses kulda. Seda küll tööstuslikuna, aga siiski – kuld

(kliki pildil, et näha suuremalt)

Ja ongi vist köik selleks korraks uue töökoha otsimise ja vahetamise värgindusega, sest praegune töökoht ML Arvutid AS siiski tundis, et ma olen veel neile vajalik ja töstis minu palka selliseks, mis on igati sobilik, et jääda. Vähemalt kuueks kuuks, sest esialgu pikemalt elu me ette ennustama ei hakanud. Seega on vöimalus, et viie kuu pärast hakkan taas töökohta otsima, aga see on hetkel kauge tuleviku teema.

Kui aus olla, siis ma siiski kahetsen natuke, et uude kohta ei läinud, kuid juba ütlesin ära ja parandada midagi enam kahjuks ei saa. Uues kohas oleks palju suuremad vöimalused areneda ja teatud möttes ka palju huvitavam töö – vähemalt minu arvates. Ehk veab ja vb saab kuidagi ikka loobutud kohaga hoida kontakti. Kunagi ju ei tea, mil vöin ka mina praeguse töökoha körvalt neile kasulik olla ja vastupidi. Kuid siiski arvan, et nad ei tunne enam mu vastu huvi.

Elame ja näeme, et mis ootab mind kuue kuu pärast ees. Soov on ometigi areneda kusagile – soovitavalt veebinduse alale

Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone, kus tehakse ka tööd, aga teises valdkonnas.