Aeg ajalt kasutan google translatorit, et mõni tekst x keelest saada eesti keelde. Esimest korda elus hakkas ka mulle silma selle algelisus ja sõnade väänamise komme.

Nüüd, kus meil on kõik lepingud Oma Ehitajaga seljataha jäänud, tahaksin kirjutada mõne sõnaga ostuoptsioonist.

Uus korter sai eelistatud vanade ees seetõttu, et kolm aastat oli aega korjata igakuiste maksetena 20% korteri väärtusest arendajale. Pärast kolme aastat oleks sissemakse tehtud ja siis ei oleks tohtinud enam olla mingit probleemi saada pangast 80% laenuraha. Igaks juhuks mainin ära, et elamupinna hind aprill 2009 oli 1.2miljonit ning selliselt igakuine meiepoolt tasutav summa 7500 krooni.

Esimene pidur tuli notariaalse lepingu saatmisega. Põhimõtteliselt tund aega enne Notari juurde minekut saime selle kätte, et selle sisu üle vaadata. Sama ootamatult saime teada ka seda, et arendaja soovib saada kolme kuu optsioonitasu ette (käesolev kuu pluss kaks kuud ette). Kahjuks seda raha meil polnud kusagilt võtta ja siis kauplesime sissemakse kahe kuu peale.

Lisaks notariaalsele lepingule sõlmisime Notari büroo ukse taga ka korteri tasuta kasutamise lepingu. Ka selle lugemiseks ei olnud eriti aega jäetud. Jah, omapoolne rumalus muidugi, et lugemiseks allkirjastamise aega edasi ei lükanud.

Juulis võtsime ühendust pangaga, et kuidas asjad on, kui notariaalne leping sai sõlmitud 1 199 000 krooni peale, samas arendaja langetas teiste kolmetoaliste korterite hinnad 969 000 krooni peale (meie oma muidugi mitte). Vastus oli lühike ja konkreetne, et laenu saab hetke turuväärtuse järgi. Ühesõnaga pank oleks suvel andnud meile 969000 miinus omapoolne sissemakse või lisatagatis.  Kokkuvõtlikult öeldes olime juba juuli seisuga 20% sissemakse jagu miinuses. Jäi õhku veel küsimus, kui palju oleksime kaotanud 3 aasta möödudes, kui hinnad veelgi kukkunud – tõenäoliselt ei oleks korteri peale enam laenu saanudki ning meiepoolne 3 aasta pikkune sissemakse oleks jäänud kenasti arendajale boonuseks, meie aga korterist ilma.

Sellest sai meie lõputa tee algus. Kirjutasime projektijuhile, et augusti lõpus kolime välja ja soovime lepinguid lõpetada. Tükk aega otsiti meile ‘paremaid’ pakkumisi, aga sealgi leidus punkte, mis ei tundunud meile soodsad. Pakuti välja lahendust, et nad aitavad meil saada laenu 969 000 kroonisele korterile. Pank annab 80%, ülejäänud puuduoleva summa annab arendaja omakorda laenuks meile. Tol hetkel oleks saanud kahe laenu omanikuks korraga, mis ei tundunud teps mitte kergem olema senisest igakuisest kulust.

Augustikuu eelviimasel nädalavahetusel kolisime välja. Notaris tehti meile selgeks, et optsioonilepingu võime kohe lõpetada, aga tasuta kasutamise lõpetamine toimub alles siis, kui korter on üle vaadatud ja hinnatud seal meie poolt tekitatud kahjud.

Tasuta kasutamise lepingus oli sisse kirjutatud punkt, et kasutamisest tekkiv kulumine jääb korteri kasutaja katta. See oligi punkt, mis pani viimase punkti kliendisõbralikule suhtumisele. Ühesõnaga meile tehti pakkumine, et kas taastame ise korteri algseisu või siis nad tellivad remonditööd ja me maksame kinni. Valisime viimase variandi, sest ikka on võimalus, et hakatakse nokkima siit ja sealt tehtud parandustööde kallal. Meile kirjutati arve 9 000 krooni korteri remondi eest. Ja mainiks ära, et tegu ei olnud mingi remondi käigus või ümbertegemisega seotud kulumisega – see oli loomulikust seeselamisest tekkinud kulumine, mille kordategemine jääb harilikult seaduse järgi üürilepingutes igakuise üürisumma sisse. Loomulikult jäi meiepoolt tasutud 5 x 7500 krooni samuti neile.

Tagantjärgi öeldes on ostuoptsioon halb ‘diil’, kui kinnisvara väärtus on jätkuvalt langemas. Ja pealegi, kes ütleb et kolme aasta pärast oleks konkreetse maja korterite väärtus tõusnud tagasi lepingueelsesse aega. Praegust majandust vaadates oleks seda väga naiivne loota.

Kokkuvõtteks lisaks, et ükskõik mis lepinguid kinnisvara vallas täna teete, leidke oma tutvusrindkonnast mõni juuras pädev isik, kes suudaks teie lepingutest lugeda välja punktid, mis on teile kahjulikud. Meie ei osanud seda kevadel karta ja saimegi oma vitsad kätte. Edaspidi oleme kindlasti targemad – elu õpetab.

Vaadates tagasi minevikku, saab vaid kiruda kasuahneid arendajaid ja oma rumalust. Mõelge positiivselt, kellegil on võimalus osta täna korter, kus me elasime aprillist kuni augustini sees ja maksta ikka nagu ostaks uue korteri

Täna lõpetasin järjekordse raamatu lugemisega, mis keskendus aastatele pärast Iraagi okupeerimist Ameerika Ühendriikide poolt.

Juba alguses saab selgeks, et missioon leida massihävitusrelvad on vaid suitsukate riigi üle kontrolli saavutamiseks. Oli ju algne idee teha Saddami valitsemisealast USAle sarnane demokraatlik riik.

Teos kirjeldab elavalt seda, kuidas ameerikalik mõttelaad taheti panna toimima riigis, kus on aastaid teinud võim inimeste elu võimalikult lihtsaks tänu naftale. Tööd leidus kõigile, kes vaid tahtis seda teha. Ühelt poolt oldi lühikese keti otsas, samas teiselt poolt ei pidanud sealne elanik millegi pärast muretsema.

Nüüd kui saabusid demokraatliku riigi ehitajad Ameerikast, taheti kogu eelnev toimiv süsteem pöörata pea peale. Paljud nö ametnikud polnud oma uue valitsemisalaga ennem iial kokku puutunud. Nüüd aga hakati midagi taastama. Selleks saadi miljardeid dollareid, aga ikka polnud seda piisavalt, sest suur osa rahast kulus lihtsalt administratsiooni üleval pidamiseks ja alati ei saadud ka niipalju kui sooviti.

Projektid ja lubadused, mida sealsetele elanikele esitleti olid suursugused. Mida lähemale jõudis tähtaeg, mil okupatsioonivõim pidi andma juhtimise kohalikele üle, tuli välja tõsiasi, et tegelikult ei tehtud aastatega mitte midagi. See tappiski lõpuks usu vabastajatesse kohalikes. Tulemuseks suurenesid vasturünnakute arv ameeriklaste suunas, sest inimesed said aru, et uus maailmavaade pole teinud põrmugi nende senist elu paremaks. Sellest ei teinud sisserännanud riigijuhid aga mingit numbrit, sest nendel olid omad unistused ja nägemused uuest riigist.

Ega kõigi elu Iraagis polnud rist ja viletusl. Bagdadis oli müüriga piiratud ala, mida kutsuti ‘roheliseks tsooniks’. Seal territooriumil pesitsesid okupeerijad. Seal ei saanud elekter kunagi otsa (teadupärast ei jätkunud ju kõigile 24 tundi päevas elektrit). Polnud ka söögi, joogi ja ravimite muret. Mis hakkas otsa saama, toodi välismaalt juurde. Piltlikult öeldes oli tegemist oaasiga keset kõrbe.

Keda hakkas raamat huvitama, võiks selle ise läbi lugeda, sest ka mina ei suuda kõike huvitavat välja tuua. Tegemist on ühe põnevama lugemisega viimasel ajal.

Poliitikast ma ei tea küll eriti midagi, kuid meedia vahendusel jääb aina rohkem silma, et elan riigis, kus eksisteerib veel omakorda linnriik Tallinn.

Suvel tõsteti kahe protsendi võrra käibemaks, mis mõjus kõigile võrdselt. Tean, see võttis meie kõigi rahakotist tükikese. Viimase aastaga on enamuste inimeste ostuvõime kahanenud korralikult, et mingit laristamist ei saa keegi endale nagunii lubada.

Kõige hullemas seisus oli tol hetkel muidugi kaupmees, sest tema pidi lühikese etteteatamisega muutma numbrid õigeks arvutisüsteemides ja hinnasiltidel.

Tallinn on kohe nõus 1-protsendilisest müügimaksu sisseseadmise kavast loobuma kui Vabariigi Valitsus taastab käibemaksu endisel tasemel, st alandaks käibemaksu kahe protsendi, võrra 18 protsendile. Järgmise aasta linna- kui ka riigieelarved on veel heaks kiitmata ning muudatused oleks valitsusparteide poliitilise tahte olemasolul suuremate segadusteta kergesti sisse viidavad.

viide: äripäev

Mida aeg edasi, seda rohkem püüab Tallinn erineda ülejäänud Eestimaast. Siin on oma politsei (MUPO), omad maksud (paadimaks, müügimaks) jne. Ei imestaks, kui varsti hakatakse mitte kohalikelt sissesõidu tasu nõudma, et eraldada omad võõrastest. Ühistransporti kasutades saab seda vahet juba üsna pea tunda.

Hakkab ju 1. jaanuarist mitte tallinlase jaoks kvartalikaart maksma senise 625 asemel 825 ja kohalikule 660 krooni. Minu jaoks on see 200 krooni ka raha ja vägisi tekib mulje, et odavam on sõita piletita kui maksta kohalikust rohkem, mis sest et teenust tarbime mõlemad samamoodi.

Ega ka minu halal mingit mõtet tegelikult pole, sest reaalselt ei muutu midagi. Me elame riigis, kus eksisteerib mõiste Eestimaa ja Tallinn. Ühte juhib Andrus Ansip ja teist Edgar Savisaar. Kahjuks on tekkinud läbi meedia arusaam, et üks ei salli teist ja tänu sellele käib alatasa mingi mõttetu ‘ära panemine’.

Võibolla oleks aeg kuulutada Tallinn iseseisvaks?

Raamatu kirjutas Peeter Vihma, kes ühel hetkel avastas, et ta senine elu vajab vaheldust. Muutuse nimel saatis cv, et kanditeerida vabatahtlike programmis töötamiseks. Valikuks osutus neli kuud töötamist Keenias.

Kümnest loost kajastab vaid üks vabatahtlikult töötamist mustal mandril. Ülejäänud kirjeldavad sealset eluolu ja autori seiklusi.

Silma hakkab see, et paljud päevad tema elus mõõduvad alkoholi juues. Eks muidugi osaliselt ole põhjuseks soov avastada kohalikke vägijooke, samas jääb kohati mulje, et vaba aega ongi kõige lihtsam seal veeta baaris istudes.

Lisaks eelpool mainitule tegeletakse Keenias ka kõige muuga. Palju reisitakse bussidega, mis meenutavad kõike muud kui transpordivahendit. Samamoodi ööbitakse ka kohtades, kus enamus tsiviliseeritud ühiskonnas pärit inimesi ‘never’ seda ei teeks. Muidugi tegeleb autor ka sellega, milleks ta sinna läks – vabatahtliku tööga. Seltskonnaga käivad nad prügi koristamas. Kokku kogutud kile ja pakenditest tehakse hunnikud, mis pannakse põlema, et sellest sodist vabaneda. Selle tegevuse eesmärgiks oli puhastada keskkonda, et turist tuleks siia ikka.

Märkamatuks ei jää ka see, et üksköik kuhu valge inimene satub, leidub seal neid, kes tahaks temalt midagi ära varastada või talle müüa. See oleks nagu üks viis paljudest elatumiseks mustal mandril. Õnneks leidub teistsuguseid, kes loodavad, et USA presidendi Keenia päritolu muudab ka sealset elu paremaks. Suurest juhist tehakse laule ja tema pilte leidub kõikjal.

Huvitavamaks killuks oli Point Lenena vallutamine ja sellele eelnenud dokumentaalfilmi tegemine rattaparandajast Davidist, kes seletas lihtsalt ja loogiliselt ära, kui korrumpeerunud Keenia on. Vajad võitu kohtus, maksad kohtunikule posu dollareid. Nii lihtne see ongi.

Kokkuvõtteks ütleks, et Peeter Vihma seiklusterikas raamat mulle meeldis. See andis lihtsalt ülevaate sellest, kui slummistunud riik Keenia on ja mida tähendab seal olla valge inimene mustal mandril.

Viimasel ajal on kuumaks teemaks saanud eestlase joomahullus.

Väidab ju statistika, et me joome aastas 11,9 liitrit puhast kraami (30 liitrit viina või 520 pooleliitrist pudelit 4,6-protsendilist õlut või 133 kolmveerandliitrist pudelit veini). Kusjuures see number ei sisalda meie naabrite ära tarbitud koguseid.

Ma hakkasin sügavalt mötlema, et kes kurat joob minu ölled ära. Ise ma ju sellega hakkama ei saa, aga näed – norm on täidetud

Kui aastas on 365 päeva, siis see tähendab, et nädalas peaks tarbima ümmarguselt kümme pudelit õlut. Hetkel julgen väita, et minu joomahullus on üsna kesine. Nädala peale tuleb umbkaudu pudel 5-protsendist õlut. Kuu peale tuleb ehk üks pudel veini ka. Ehk tavaline taks võiks olla 4 pudelit õlut + pudel veini (12-protsendiline).

Ega ma neid koguseid muidugi ulmetäpselt ei tea, sest parmupäevikut pole pidanud, kuid isegi kõige mustema tsenaariumi järgi ma ei usu, et ma joon rohkem kui sada pudelit õlut aastas.

Kokkuvõtteks arvan, et kuna see statistika kajastab ka imikuid ja raukasid, siis peab olema siin mingi statistiline viga sees või elan ma teises Eestis, kus mind ei ümbritse inimesed, kes paneks seda numbrit tõsiselt uskuma.

Muideks Anete-Helena on pea kaks ja pool aastat vana, kuid tema pole oma alkoskoori siiani avanud. Järelikult on 11.9 liitrit puhast alkot kellegi teise makku tõmmatud. Kes jõi ära ah?

Mõned päevad tagasi hakkasin mõtlema sellele, et mis eelised on uuel korteril versus vanal 80ndatel ehitatud vastu. Jõudsin asjaga nii kaugele, et otsustasin sellest ka siin kirjutada. Ehk leidub minu blogi lugejate seas ka selliseid inimesi, kes julgevad või viitsivad oma arvamust siin avaldada kommenteerides.

Uus korter:

+ Uus ja kasutamata elamispind.
+ Kaasaegsed ehitusmaterjalid.
+ Torustik uus – kergem ühendada seadmeid külge.
+ Maja peab paremini sooja. Madalamad küttekulud.
+ Keldriboksid on soojad ja kuivad.
+ Majad näevad esinduslikud välja. See kajastub ka suuremas hinnas.
+ Enamasti pole pensionäridest elanikke, kes ei raatsiks remondifondi raha maksta.
+ Rõdud suuremad.
+ Elektrijuhtmed uued.
+ Toad on avatud lahendusega.
+ Turvalisem elada kuna välisuksed on alati lukus.
+ Toimiv ventilatsioon.
+ Kaldtee ratastooli või vankri jaoks.
+ Arendaja müüdavat korteri hind on paremini läbiräägitav.

- Hind on kallim korteril. Kogu mugavuse ja kaasaegsuse eest maksad rohkem.
- Tahes-tahtmata ka laguneb uus. Küll aga alles ehk viie aasta pärast.
- Paljud elamispinnad on seisnud pikalt tühjana ja nende kasutuselevõtmine nõuab aega.
- Korterid on enamasti sisustuseta ehk tuleb leida lisaraha sisustuse jaoks.
- Suuremad üldkulud, kuna maja peale võetakse koristajad, tänavavalgustus, remondifond.
- Enamasti võõrad inimesed, keda kortermaja üldmured ei huvita.

Vana korter:

+ Hind on soodsam. Hea õnne korral võib leida väga kenasti sisustatud korteri, kuhu koli sisse ja ela.
+ Korterid on enamasti müüdud.
+ Asukoht rohkem asula keskel.
+ Remondi puhul suurem võimalus teha isikupäraseks, sest uut korterit ei tule enamuse mõttesegi ringi ehitada.

- Soodsam hind tähendab tavaliselt ees ootavat remonti (elektrijuhtmete vahetust, torude, akende jne). Ehk siis maksad alguses vähem, kuid hiljem investeerid selle uuendamise protsessi.
- Keldriboksid ei kannata kriitikat. Pole ehitatud inimestele kasutamiseks.
- Rõdud on enamasti kasutud 1×3 m pind.
- Kortermaja vajab remonti (katused, seinad soojustamata, torustik vahetamata jne).
- Elab palju pensionäre, kes ei raatsi ega ole huvitatud kortermaja noorendamise protsessist.
- Ruumid on enamasti väikesed ja ei tekita avatud pinna tunnet.
- Puudub igasugune kasutatav ventilatsioon.
- Suurem tõenäosus varguste ohvriks langeda, kuna uksed on valdavalt vahetamata.
- Remonti tehes pead arvestama rohkem teistega, kuna seinad kostavad paremini läbi.
- Suuremad küttearved maja kehva soojapidavuse tõttu.
- Müües vana korterit, püüab müüja võimalikult kaua kõrget hinda hoida.

Arvan, et neid punkte uue ja vana kortermaja pluss ja miinus poolele on veel, aga kõik ei tulnud hetkel meelde. Samamoodi näeb kindlasti mõni teine ka neid asju, mis minul hetkel positiivseks sai nimetatud, samas mõne läheks negatiivseks.

Pärast J. Clarksoni ‘Autode kallal’ raamat sai läbi loetud, hakkasin otsima uut, mis võiks mulle huvi pakkuda. Veidike uurimist ja leidsingi selle, mida tahan järgmisena sirvida. Selleks sai Mihkel Ulmani ‘Ohtlik lend 01′.

Kui Mihkel Ulman kirjutas valmis kriminaalseriaali käsikirja, siis Kati Murutar pani selle raamatuks kokku. Lisaks sellele, mida nägid kõik seriaali vaadanud inimesed, annab Kati kirevalt edasi ka neid nüansse, mida lugeja ei näe. Värvikalt kirjeldatakse inimesi, tegevuspaikasid. Julgelt antakse edasi sündmusi, mis telekas näidati vaid hetk.

Tegevus algab kohas, kus kriminaalosakonna vaneminspektor Andres Västrik on kalapoes uusi kalu ostmas ja sealt edasi naisega kokku saamisele sõitmas, kuid sinna mineku katkestab Henri kõne, et täna on varitsus.

Raamat jääb pooleli aga seal kui Västrik sõidab Tallinnast tagasi Pärnu, kuhu ta kupatati pärast narkodiileri varitsuse tuksi keeramist.

Jääb vaid loota, et peagi tuleb ka järg, sest esimene hooaeg seriaalist ei lõppenud mitte teps seal, kus raamat.

Kuu aega tagasi kingiti sünnipäevaks Jeremy Clarksoni raamat. Nüüd eile sai lõpuks läbi loetud. Lugesin tavaliselt Anete-Helenat tuttu pannes mõne jutu kaupa.

Sisuks on tema kirjutised, mida ta tegi  erinevatesse ajalehtedesse. Kirjeldab värvikalt autosid, mis nendes talle meeldib ja mis ei meeldi. Ei löö ka risti ette rahvusgruppide kirjeldamisel või maha tegemisel. Samamoodi julgelt võtab sõna ka Inglismaa seadusandluse pihta kartmata kellegi suuremat pahameelt seetõttu.

Kes on Top Geari telekast vaadanud, see teab juba isegi, mida sellest raamatust oodata. Mulle see igastahes meeldis ja loodan, et ehk kunagi viitsib ka tema uuemad raamatud keegi eesti keelde tõlkida.

Kui mina veel Aruküla põhikoolis käisin (1990-1999) , nägi see välja selline tavaline nõuka ajal ehitatud koolimaja. Nüüd kümme aastat hiljem, kui ka minul see kool ammu lõpetatud, saab maja ammu oodatud remondi. Vana osa tehakse korda ja hakatakse ka uut tiiba juurde ehitama, et algklassid saaks kolida lasteaia hoonest välja. Kui kool valmis, siis on ehk lootust ka lasteaial, et nad saavad vabanenud pinna arvelt mõne uue rühma juurde teha, sest lapsi on küll, kes tahaks käia lasteaias, aga ei saa.

Lõpetuseks lisan panoraami majast 1. juuni seisuga, mil läks remonti.

Kliki pildil, et seda suuremalt näha!