Eile õhtul sai siis mõõt täis sellest, et telefoni sinihammas ei tööta juba suve lõpust saadik.

Kolasin veidike xda-developers foorumis ja leidsin LG KS20′le sobiva juhendi ja tarkvara. Veel kulus tunnike ja oligi mobiiltelefon taas töökorras. Pärast tarkvara uuendamist oli taas sinihammas kasutatav. Muidugi on uuemal softil bugi, mis ei lase välist gps’i üle bluetoothi kasutada, aga loodetavasti mõnes teises uuenduses on see probleem ka lahendatud.

Miks ma ise sellega üldse vaeva nägin?

Põhjus peitus selles, et suvel otsustas LG KS20 lõpetada oma töölepingu – aku ei näidanud oma laetuvuse taset ja suvalisel hetkel lülitas end välja. Elisa kaudu käis remondis, kus vahetati aku, emaplaat ja lõpuks lasti peale uus tarkvara. Kõik oli ideaalne kuni mitte midagi ei installinud. Juhul kui mõne programmi lisasid, kaotas sinihammas töövõime.

Lähemas tulevikus tahaks kirjutada ka sellest, mida võiks leida kõige tavalisemas Windows Mobile telefonis, et see puutetundlik ekraan ja platvorm poleks niisama tühjalt kasutuses.

Nüüd, kus meil on kõik lepingud Oma Ehitajaga seljataha jäänud, tahaksin kirjutada mõne sõnaga ostuoptsioonist.

Uus korter sai eelistatud vanade ees seetõttu, et kolm aastat oli aega korjata igakuiste maksetena 20% korteri väärtusest arendajale. Pärast kolme aastat oleks sissemakse tehtud ja siis ei oleks tohtinud enam olla mingit probleemi saada pangast 80% laenuraha. Igaks juhuks mainin ära, et elamupinna hind aprill 2009 oli 1.2miljonit ning selliselt igakuine meiepoolt tasutav summa 7500 krooni.

Esimene pidur tuli notariaalse lepingu saatmisega. Põhimõtteliselt tund aega enne Notari juurde minekut saime selle kätte, et selle sisu üle vaadata. Sama ootamatult saime teada ka seda, et arendaja soovib saada kolme kuu optsioonitasu ette (käesolev kuu pluss kaks kuud ette). Kahjuks seda raha meil polnud kusagilt võtta ja siis kauplesime sissemakse kahe kuu peale.

Lisaks notariaalsele lepingule sõlmisime Notari büroo ukse taga ka korteri tasuta kasutamise lepingu. Ka selle lugemiseks ei olnud eriti aega jäetud. Jah, omapoolne rumalus muidugi, et lugemiseks allkirjastamise aega edasi ei lükanud.

Juulis võtsime ühendust pangaga, et kuidas asjad on, kui notariaalne leping sai sõlmitud 1 199 000 krooni peale, samas arendaja langetas teiste kolmetoaliste korterite hinnad 969 000 krooni peale (meie oma muidugi mitte). Vastus oli lühike ja konkreetne, et laenu saab hetke turuväärtuse järgi. Ühesõnaga pank oleks suvel andnud meile 969000 miinus omapoolne sissemakse või lisatagatis.  Kokkuvõtlikult öeldes olime juba juuli seisuga 20% sissemakse jagu miinuses. Jäi õhku veel küsimus, kui palju oleksime kaotanud 3 aasta möödudes, kui hinnad veelgi kukkunud – tõenäoliselt ei oleks korteri peale enam laenu saanudki ning meiepoolne 3 aasta pikkune sissemakse oleks jäänud kenasti arendajale boonuseks, meie aga korterist ilma.

Sellest sai meie lõputa tee algus. Kirjutasime projektijuhile, et augusti lõpus kolime välja ja soovime lepinguid lõpetada. Tükk aega otsiti meile ‘paremaid’ pakkumisi, aga sealgi leidus punkte, mis ei tundunud meile soodsad. Pakuti välja lahendust, et nad aitavad meil saada laenu 969 000 kroonisele korterile. Pank annab 80%, ülejäänud puuduoleva summa annab arendaja omakorda laenuks meile. Tol hetkel oleks saanud kahe laenu omanikuks korraga, mis ei tundunud teps mitte kergem olema senisest igakuisest kulust.

Augustikuu eelviimasel nädalavahetusel kolisime välja. Notaris tehti meile selgeks, et optsioonilepingu võime kohe lõpetada, aga tasuta kasutamise lõpetamine toimub alles siis, kui korter on üle vaadatud ja hinnatud seal meie poolt tekitatud kahjud.

Tasuta kasutamise lepingus oli sisse kirjutatud punkt, et kasutamisest tekkiv kulumine jääb korteri kasutaja katta. See oligi punkt, mis pani viimase punkti kliendisõbralikule suhtumisele. Ühesõnaga meile tehti pakkumine, et kas taastame ise korteri algseisu või siis nad tellivad remonditööd ja me maksame kinni. Valisime viimase variandi, sest ikka on võimalus, et hakatakse nokkima siit ja sealt tehtud parandustööde kallal. Meile kirjutati arve 9 000 krooni korteri remondi eest. Ja mainiks ära, et tegu ei olnud mingi remondi käigus või ümbertegemisega seotud kulumisega – see oli loomulikust seeselamisest tekkinud kulumine, mille kordategemine jääb harilikult seaduse järgi üürilepingutes igakuise üürisumma sisse. Loomulikult jäi meiepoolt tasutud 5 x 7500 krooni samuti neile.

Tagantjärgi öeldes on ostuoptsioon halb ‘diil’, kui kinnisvara väärtus on jätkuvalt langemas. Ja pealegi, kes ütleb et kolme aasta pärast oleks konkreetse maja korterite väärtus tõusnud tagasi lepingueelsesse aega. Praegust majandust vaadates oleks seda väga naiivne loota.

Kokkuvõtteks lisaks, et ükskõik mis lepinguid kinnisvara vallas täna teete, leidke oma tutvusrindkonnast mõni juuras pädev isik, kes suudaks teie lepingutest lugeda välja punktid, mis on teile kahjulikud. Meie ei osanud seda kevadel karta ja saimegi oma vitsad kätte. Edaspidi oleme kindlasti targemad – elu õpetab.

Vaadates tagasi minevikku, saab vaid kiruda kasuahneid arendajaid ja oma rumalust. Mõelge positiivselt, kellegil on võimalus osta täna korter, kus me elasime aprillist kuni augustini sees ja maksta ikka nagu ostaks uue korteri

Tänase päeva põhitegevus: kulutada bensiini ja keerutada lund…

Tehtuga võib jääda rahule, sest autol sai paak peaaegu tühjaks ja fotoaparaadil mälukaart täis. Ühesõnaga igati korda läinud ajaviide. Tuleb vaid loota, et see mõnus talveilm püsib, et suured mudilased saaksid mõni päev veel trikke hangede vahel teha.

Halliks kippuva lume probleemi lahendamise nimel tuleb mõni õhtu nüüd veidike studeerida.

Vajutades pildile, näeb suuremalt.

Eile käisin Tallinna Linnahallis finaalsaate tegemist vaatamas. Kui peaproovis olid paljudel pea laiali otsas ja nii mõnelgi libises mõni teravam sõna üle huulte, siis eetri ajaks oli kõik juba ideaalseks lihvitud.

Usun, et võitjaid ei olnud mitte üks vaid kaks, sest tuntust sai nii Ott kui ka Birgit. Esimesel on küll plaadileping The Sun’ga juba taskus, kuid kes tahab saab ka selleta oma plaadi välja antud, sest häält ja kuulajaid jagub mõlemale Eestis.

711st pildist jätsin alles 355 ja nendest vaatamiseks valisin 120. Link galeriile – nagi.ee.

Neljapäeval käisime Anete-Helena lasteaia jõulupeol. Tore oli näha, et erinevalt isadepäeva memmekusest ei oldud seekord kordagi meie küljes kinni.

Täna meisterdasime piparkoogist majakese ja tegime suure hunniku piparkooke

Eile oli Anete-Helena selle aasta esimene jõulupidu. Erinevalt eelmistest kordadest toimus seekordne üritus Juku mängukeskuses.

Muutunud oli ka jõuluvana formaat. Kui vanasti taat tuli, jagas kommikotid kätte ja pani ajama, siis eile oli ta laste keskel üsna kaua. Jõulumees mängis lastega ringmänge ja pärast seda said suuremad ja väiksemad põnnid kommikotid kätte. Leian, et see üritus jääb neile kauemaks ajaks meelde kui näidendid, mis on alati nii pikad ja igavad nende jaoks.

Täna lõpetasin järjekordse raamatu lugemisega, mis keskendus aastatele pärast Iraagi okupeerimist Ameerika Ühendriikide poolt.

Juba alguses saab selgeks, et missioon leida massihävitusrelvad on vaid suitsukate riigi üle kontrolli saavutamiseks. Oli ju algne idee teha Saddami valitsemisealast USAle sarnane demokraatlik riik.

Teos kirjeldab elavalt seda, kuidas ameerikalik mõttelaad taheti panna toimima riigis, kus on aastaid teinud võim inimeste elu võimalikult lihtsaks tänu naftale. Tööd leidus kõigile, kes vaid tahtis seda teha. Ühelt poolt oldi lühikese keti otsas, samas teiselt poolt ei pidanud sealne elanik millegi pärast muretsema.

Nüüd kui saabusid demokraatliku riigi ehitajad Ameerikast, taheti kogu eelnev toimiv süsteem pöörata pea peale. Paljud nö ametnikud polnud oma uue valitsemisalaga ennem iial kokku puutunud. Nüüd aga hakati midagi taastama. Selleks saadi miljardeid dollareid, aga ikka polnud seda piisavalt, sest suur osa rahast kulus lihtsalt administratsiooni üleval pidamiseks ja alati ei saadud ka niipalju kui sooviti.

Projektid ja lubadused, mida sealsetele elanikele esitleti olid suursugused. Mida lähemale jõudis tähtaeg, mil okupatsioonivõim pidi andma juhtimise kohalikele üle, tuli välja tõsiasi, et tegelikult ei tehtud aastatega mitte midagi. See tappiski lõpuks usu vabastajatesse kohalikes. Tulemuseks suurenesid vasturünnakute arv ameeriklaste suunas, sest inimesed said aru, et uus maailmavaade pole teinud põrmugi nende senist elu paremaks. Sellest ei teinud sisserännanud riigijuhid aga mingit numbrit, sest nendel olid omad unistused ja nägemused uuest riigist.

Ega kõigi elu Iraagis polnud rist ja viletusl. Bagdadis oli müüriga piiratud ala, mida kutsuti ‘roheliseks tsooniks’. Seal territooriumil pesitsesid okupeerijad. Seal ei saanud elekter kunagi otsa (teadupärast ei jätkunud ju kõigile 24 tundi päevas elektrit). Polnud ka söögi, joogi ja ravimite muret. Mis hakkas otsa saama, toodi välismaalt juurde. Piltlikult öeldes oli tegemist oaasiga keset kõrbe.

Keda hakkas raamat huvitama, võiks selle ise läbi lugeda, sest ka mina ei suuda kõike huvitavat välja tuua. Tegemist on ühe põnevama lugemisega viimasel ajal.

Poliitikast ma ei tea küll eriti midagi, kuid meedia vahendusel jääb aina rohkem silma, et elan riigis, kus eksisteerib veel omakorda linnriik Tallinn.

Suvel tõsteti kahe protsendi võrra käibemaks, mis mõjus kõigile võrdselt. Tean, see võttis meie kõigi rahakotist tükikese. Viimase aastaga on enamuste inimeste ostuvõime kahanenud korralikult, et mingit laristamist ei saa keegi endale nagunii lubada.

Kõige hullemas seisus oli tol hetkel muidugi kaupmees, sest tema pidi lühikese etteteatamisega muutma numbrid õigeks arvutisüsteemides ja hinnasiltidel.

Tallinn on kohe nõus 1-protsendilisest müügimaksu sisseseadmise kavast loobuma kui Vabariigi Valitsus taastab käibemaksu endisel tasemel, st alandaks käibemaksu kahe protsendi, võrra 18 protsendile. Järgmise aasta linna- kui ka riigieelarved on veel heaks kiitmata ning muudatused oleks valitsusparteide poliitilise tahte olemasolul suuremate segadusteta kergesti sisse viidavad.

viide: äripäev

Mida aeg edasi, seda rohkem püüab Tallinn erineda ülejäänud Eestimaast. Siin on oma politsei (MUPO), omad maksud (paadimaks, müügimaks) jne. Ei imestaks, kui varsti hakatakse mitte kohalikelt sissesõidu tasu nõudma, et eraldada omad võõrastest. Ühistransporti kasutades saab seda vahet juba üsna pea tunda.

Hakkab ju 1. jaanuarist mitte tallinlase jaoks kvartalikaart maksma senise 625 asemel 825 ja kohalikule 660 krooni. Minu jaoks on see 200 krooni ka raha ja vägisi tekib mulje, et odavam on sõita piletita kui maksta kohalikust rohkem, mis sest et teenust tarbime mõlemad samamoodi.

Ega ka minu halal mingit mõtet tegelikult pole, sest reaalselt ei muutu midagi. Me elame riigis, kus eksisteerib mõiste Eestimaa ja Tallinn. Ühte juhib Andrus Ansip ja teist Edgar Savisaar. Kahjuks on tekkinud läbi meedia arusaam, et üks ei salli teist ja tänu sellele käib alatasa mingi mõttetu ‘ära panemine’.

Võibolla oleks aeg kuulutada Tallinn iseseisvaks?