Raamatu kirjutas Peeter Vihma, kes ühel hetkel avastas, et ta senine elu vajab vaheldust. Muutuse nimel saatis cv, et kanditeerida vabatahtlike programmis töötamiseks. Valikuks osutus neli kuud töötamist Keenias.

Kümnest loost kajastab vaid üks vabatahtlikult töötamist mustal mandril. Ülejäänud kirjeldavad sealset eluolu ja autori seiklusi.

Silma hakkab see, et paljud päevad tema elus mõõduvad alkoholi juues. Eks muidugi osaliselt ole põhjuseks soov avastada kohalikke vägijooke, samas jääb kohati mulje, et vaba aega ongi kõige lihtsam seal veeta baaris istudes.

Lisaks eelpool mainitule tegeletakse Keenias ka kõige muuga. Palju reisitakse bussidega, mis meenutavad kõike muud kui transpordivahendit. Samamoodi ööbitakse ka kohtades, kus enamus tsiviliseeritud ühiskonnas pärit inimesi ‘never’ seda ei teeks. Muidugi tegeleb autor ka sellega, milleks ta sinna läks – vabatahtliku tööga. Seltskonnaga käivad nad prügi koristamas. Kokku kogutud kile ja pakenditest tehakse hunnikud, mis pannakse põlema, et sellest sodist vabaneda. Selle tegevuse eesmärgiks oli puhastada keskkonda, et turist tuleks siia ikka.

Märkamatuks ei jää ka see, et üksköik kuhu valge inimene satub, leidub seal neid, kes tahaks temalt midagi ära varastada või talle müüa. See oleks nagu üks viis paljudest elatumiseks mustal mandril. Õnneks leidub teistsuguseid, kes loodavad, et USA presidendi Keenia päritolu muudab ka sealset elu paremaks. Suurest juhist tehakse laule ja tema pilte leidub kõikjal.

Huvitavamaks killuks oli Point Lenena vallutamine ja sellele eelnenud dokumentaalfilmi tegemine rattaparandajast Davidist, kes seletas lihtsalt ja loogiliselt ära, kui korrumpeerunud Keenia on. Vajad võitu kohtus, maksad kohtunikule posu dollareid. Nii lihtne see ongi.

Kokkuvõtteks ütleks, et Peeter Vihma seiklusterikas raamat mulle meeldis. See andis lihtsalt ülevaate sellest, kui slummistunud riik Keenia on ja mida tähendab seal olla valge inimene mustal mandril.

Viimasel ajal on kuumaks teemaks saanud eestlase joomahullus.

Väidab ju statistika, et me joome aastas 11,9 liitrit puhast kraami (30 liitrit viina või 520 pooleliitrist pudelit 4,6-protsendilist õlut või 133 kolmveerandliitrist pudelit veini). Kusjuures see number ei sisalda meie naabrite ära tarbitud koguseid.

Ma hakkasin sügavalt mötlema, et kes kurat joob minu ölled ära. Ise ma ju sellega hakkama ei saa, aga näed – norm on täidetud

Kui aastas on 365 päeva, siis see tähendab, et nädalas peaks tarbima ümmarguselt kümme pudelit õlut. Hetkel julgen väita, et minu joomahullus on üsna kesine. Nädala peale tuleb umbkaudu pudel 5-protsendist õlut. Kuu peale tuleb ehk üks pudel veini ka. Ehk tavaline taks võiks olla 4 pudelit õlut + pudel veini (12-protsendiline).

Ega ma neid koguseid muidugi ulmetäpselt ei tea, sest parmupäevikut pole pidanud, kuid isegi kõige mustema tsenaariumi järgi ma ei usu, et ma joon rohkem kui sada pudelit õlut aastas.

Kokkuvõtteks arvan, et kuna see statistika kajastab ka imikuid ja raukasid, siis peab olema siin mingi statistiline viga sees või elan ma teises Eestis, kus mind ei ümbritse inimesed, kes paneks seda numbrit tõsiselt uskuma.

Muideks Anete-Helena on pea kaks ja pool aastat vana, kuid tema pole oma alkoskoori siiani avanud. Järelikult on 11.9 liitrit puhast alkot kellegi teise makku tõmmatud. Kes jõi ära ah?

Eile toimus selle aasta viimane suurem ralli minu jaoks ehk Honda Racing Noorteralli Haapsalu etapp.

Ürituse loen kordaläinuks, kuna põnevust jätkus viimase katseni.

Rohkelt pilte nagi.ee’st.